Osalejad: Alar Mutli, Kristina Eesmets, Erti Suurtalu, Anne Leht, Jane Schelejev, Anne-Ly Pedaja, Marje Krusell, Ülo Peets, Vello Kübar.

Märksõnad: täiskasvanute hariduse tulevik; osavallakogud peale valimisi.

Seekord alustasime ringkäiguga Kabala mõisas, endises Raikküla valla vallamajas. Anne näitas meile, mis tehtud, mis teoksil. Sellised vanad majad väärivad säilitamist ja renoveerimist. Oluline on leida neile kasutusotstarve.

Peale huvitavat ringkäiku kuulasime Vello Kübara ettekannet. Teemaks oli täiskasvanute hariduse tulevik. Teatavasti lõpetab Rapla Täiskasvanute Gümnaasium oma tegevuse alates 2021 aasta 01 septembrist. Kuni sinnani on mittestatsionaarne haridus veel osaliselt omavalitsuse haldusalas. Edaspidi juba täielikult riigi juhtida ja korraldada. Veidi statistikat. Rapla vallast õppis eelmise aasta lõpu seisuga RTG-s 100 õpilast, kooli õpilaste koguarvust on Raplamaalt 74%. Kokku oli eelmise aasta lõpu seisuga koolis 247 õpilast. Ehk siis peab lähiajal lahenduse leidma ca 200 Raplamaa õppuri õppetöö jätkamise võimalus. Riik on läbi oma haridusprogrammi seadnud eesmärgiks motiveerida täiskasvanuid õppetööd jätkama. Seega õppurite arv võiks olla  suuremgi. Alates 2018 aastast on võimalus omandada gümnaasiumiharidus mittestatsionaarselt ka kutsehariduskeskustes. Raplamaal seega kolmes kohas: Raplas riigigümnaasiumis ning Kehtnas ja Vigalas. Läbiv mure, mida täiskasvanute gümnaasiumite juhid väljendanud, on ruumiprogramm. Mittestatsionaarse õppe puhul peab olema tagatud õppuritele oma ruumid. Ristkasutus ei ole õpilastele vastuvõetav. Seda põhimõtet jälgitakse juba Rakveres, Võrus, Valgas, kus mittestatsionaarsetele õppijatele on tagatud õppetööks eraldi ruumid. Sama planeeritakse ka Jõgeval ja Saaremaal. Vello tõi näite ka Nurmijärvilt, kus täiskasvanute õpe toimub ristkasutatavates ruumides. Õpilaste arv on seal vähenenud ja jätkanud suuresti need, kes õppimiseks rohkem motiveeritud. Raplas riigigümnaasiumis kahjuks planeerimise protsessis täiskasvanud õppijatele eraldi õppeosa ei planeeritud. Seega ilma ristkasutuseta seal õppimise võimalust ei ole. Kehtnas saavad mittestatsionaaris õppijad oma korpuse. Kuidas Vigalas, seda me ei tea. Kuigi tuleviku ennustamine pole just tänuväärne töö, võiks eeldada, et suurem osa tänastest täiskasvanud õppijatest valib jätkamiseks Kehtna. Siinkohal saab probleemiks olema transport. Kuigi õppimistingimused on võimalik paindlikult lahendada, siis võib juhtuda, et õpingutega lihtsalt ei alustatagi, kuna motivatsiooni vähendab vahemaa. Haapsalu näite puhul on mõningaseks probleemiks osutunud juba ka 2-3 km läbimine.  Sellest tingituna väheneb lähitulevikus tõenäoliselt mittestatsionaarselt õppijate arv. Aga medalil on alati kaks poolt. Täiskasvanud õppijatel suureneb haridustee jätkamiseks valikuvõimalus. Need, kelledel motivatsioon suurem ja ruumide paigutus pole sedavõrd oluline, saavad jätkata Raplas riigigümnaasiumis. Kes tunnetavad, et ei taha õppida ristkasutatavates ruumides, saavad õppetööle asuda kas Kehtnas või Vigalas. Koolide jaoks suureneb potentsiaalselt õppima asuvate õpilaste arv. Õppeasutustel on võimalik ise palju ära teha mittestatsionaarsete õpilaste meelitamiseks oma kooli. Lõpetuseks tõdesime: 1. Mittestatsionaarsete õpilaste arv ümberkorralduste käigus võib väheneda. Täiskasvanutele õpet pakkuvatel koolidel on võimalus aktiivset selgitustööd tehes oma õpilaste arvu suurendada ja motiveerida neid õppima. 2. Oleks hea, kui Kehtna avaks filiaali Raplas, kus saaks siis mittestatsionaarselt õppida. Kui HTM-il selleks aga huvi puudub, siis valla esindajatel pole teha muud, kui naabrite näidete varal ministeeriumis selgitustööd teha. 3. Transpordi lahendamine on oluline küsimus. Ja lõpetuseks natuke unistuste maailmast. Raplas võiks ju olla üks täiskasvanute hariduskeskus, kus saaks ühe katuse alla koonduda kogu mitteformaalne haridus. Võibolla siis, kui vallad tulevikus taaskord suuremateks, maakonnasuurusteks, muutuvad, saab see unistus ka teoks.

Taas arutasime osavallakogu teemat. Kui eelmisel korral leidsime, et osavallakogu avaliku valitsemise mehhanismi ühe osana ei toimi ja süsteem tuleks ümber teha, siis seekord püstitasime küsimuse,  kas mittetöötavad osavallakogud tuleks laiali saata või saab need toimima, muutes näiteks liikmete valimise korda? Siin on erinevaid aspekte. Avaliku valitsemise puhul on 2 põhimõtet. Esiteks saada nn rohujuuretasandilt informatsiooni valitsuses otsuste langetamiseks. Teiseks, aktiveerida külakogukonda seda infot andma. Kas tänased osavallakogud neid eesmärke täidavad? Pigem vist mitte. Kui osavallakogu oleks moodustatud külade esindajate baasilt, siis võiks eeldada, et avaliku valitsemise põhimõtted saaksid paremini täidetud. Siinkohal tekib aga küsimus, kas peale ühinemist on vajalik/mõistlik ise rõhutada ühinenud valdade piire? Eesmärgiks on meil ju  ikka üks terviklik vald. Külade tasand pole täna ühtlane. Ega saa selliseks nähtavasti kunagi. On neid, kus külavanem valitud, on neid, kus seda tehtud ei ole ega tehta suure tõenäosusega ka lähitulevikus. Kas tuleks teha külareform? Ühendada pisikeseks, paari suitsu suuruseks kuivanud, külad mõne suurema naabriga. Selleks me vist päris valmis pole. Ja kas nad ise seda tahaksidki. Põlisasukate kadumisega muutub ajas ka küla elukorraldus. Hea oleks, kui vald omaks otsekontakte kõikide külade esindajatega. Aga kas see ka reaalselt vajalik/võimalik on? Suuremad probleemid tekivad ikka suuremates asumites. Valla ja külatasandi otsesuhtlus oleks ju ideaalne, aga kas ka reaalne. Rapla vallas on rohkem rõhku pandud kantidele, kuhu siis koonduvad sama piirkonna külad. Kandikeskustes on reeglina olemas mõni valla allasutus, kes võib täita teenuskeskuse kohustusi. Külade esindajate ühiseid otsuseid saaks langetada volikogu alalises komisjonis. Ise saame juba aru, et osavallakogude süsteemi tuleb muuta. Nüüd peame seda ka teistele seletama.

Selleks korraks kõik. Järgmine kord saame kokku 03 märtsil. Ja klassikuid tsiteerides, siis on juba hoopis teised teemad.